Alustuseks pöörduksin auväärsete kohtunike poole palvega tähelepanu pöörata antud tsiviilasja puutuvate sündmuste toimumise ajale: need leidsid aset juba enam kui kaheksa aasta eest suvel 2000 ja varem. Kuid apellant ega tema esindaja ei paista ajafaktorit tähelegi panevat.
Kõnealustele sündmustele apellatsiooniavalduses hinnangut andes tugineb apellant 2002. aasta seadustele: Võlaõigusseadusele ja Tsiviilseadustiku üldosa seadusele. Minu hinnangul oleks antud juhul õiglane kohaldada aegumist, nii nagu seda otsustas teha ka Tartu Maakohus, kelle otsus vääriks tervikuna muutmata jätmist.
Mind on ekslikult süüdistatud mobiilikõnede teadlikus ja pahatahtlikus 800 krooni ületava teenustasu maksmata jätmises, millal minu telefon varastati. Tegelikult täitsin ma samal ajal kõik lepingujärgsed kohustused AS Radiolinja ees ja maksin arved ka selle aja eest, kui telefoni kasutasid kurjategijad.
Kohtutoimiku esimeses dokumendis leheküljel 3 on sõnaselgelt fikseeritud, et olen maksnud kokku 4602kr. Maksin minu ja Radiolinja vahel sõlmitud lepingule tuginedes kokkulepitud krediidipiiri ulatuses (800kr). Polnud ju minu süü, et Radiolinja ei reageerinud ei krediidipiirini (800kr) jõudmisele ega selle ületamisele, samuti ka minu esimesele nõudmisele vahetult pärast suure arve kättesaamist kohe telefoni number sulgeda või siis võtta ära vähemalt väljahelistamise teenus.
Olen alates 2000. aasta hilissuvest pidevalt selgitanud Radiolinja Eesti AS-ile (Elisa), et Radiolinja esindajaga sõlmitud liitumislepingus vormistasime kirjalikult krediidipiiriks 800kr, milleni jõudmisel AS Radiolinja Eesti mulle tasulist teenust ei osuta. Minu palk ei võimaldanud suuremat krediidipiiri kokku leppida. Tegelikult oleksin pidanud sõlmima krediidipiiriks isegi väiksema rahasumma.
Radiolinja ametiisikud lepingu seda punkti ei täitnud.
Samal, 2000. aastal väitis Radiolinja Eesti AS, et nad algul kolm kuud jälgisid teenustasu jõudmist lubatud krediidipiirini, aga pärast arvete korrektset tasumist minu poolt nad ei olevat seda enam teinud, kuna olin välja teeninud firma usalduse. Pealegi olevat neil kliente palju (!?) ja seetõttu Radiolinja Eesti AS ei jõudvat jälgida neid kõiki, kellel lepingus vormistatud krediidipiir.
No kulla Elisa, mis te siis niimoodi ahnitsete?!
Jah, aga hiljem on Radiolinja Eesti AS (Elisa Eesti AS) tulnud välja uue väite ja nimelt täiesti vale väitega, nagu polekski Radiolinja esindajaga sõlmitud liitumisblanketil vormistatud krediidipiiril mingit tähtsust, kuna selle täitmine olevat vabatahtlik. Kuid minu Liitumislepingut peab Elisa AS) ikkagi kehtivaks.
Krediidipiir tähendab ikka ja eelkõige rahalist piirangut, mis antud juhul on väga konkreetselt lepingus ka väljendatud suurelt ja rõhutatult 800 krooni - klienditeenindaja TT poolt käsitsi väljakirjutatuna.
Tänasel Ringkonnakohtu istungil soovin ka seda, et apellant defineeriks või vähemalt selgitaks mitte ainult sõnad "krediidipiir" ja "kõnede piirangud", vaid ka sõnad "kõnepiirang" ja "kõnede piirang". Sõnapaar "kõnede piirangud", samuti liitsõna "krediidipiir" on liitumisblanketil nr 0160726 kirjas, sõnad "kõnede piirang" ja "kõnepiirang" on apellant võtnud kasutusele apellatsioonikaebuses Ringkonnakohtule. Minu ja AS Radiolinja liitumislepingu nr 0160726 blanketil mõisted "kõnede piirang" ja "kõnepiirang" puuduvad. Tekib kahtlus nagu kirjutaks apellant lepingust kellegi teise kliendiga.
Toonitan veel kord, et ma ei tellinud eraldi tellitavate lisateenuste peatükist "kõnede piiranguid". Pidasin vajalikuks igakuist rahalist piiramist, mitte aga kõnede piiramist teatud numbritele vms.
Mina sain klienditeenindajaga lepingut sõlmides aru, et krediidipiiri 800kr ületamisel lülitatakse väljahelistamisteenus automaatselt välja, olin 100% kindel, et teenust osutav mobiiltelefonifirma
Radiolinja Eesti AS täidab kirjalikku lepingut.
Seega on Radiolinja GSM/256 (Elisa Eesti AS) ise tahtlikult rikkunud Liitumislepingut nr 0160726, kus on krediidipiir 800 krooni selgelt kirjas.
