Eesti leiutuste ajalugu: 35 aastat taskutelefoni

Kui Pae&Puntra Taskutelefon ennetas Skype'i

Just tänasel päeval, kui sellest täpipealt 35 aastat minevikku suunas tagasi lugeda, valmistasid eesti elektroonikute eliiti ja n-ö vabariigi ratsionaliseerijateperre kuuluvad visionäärid Vello Pae ja Jüri Pundar Maarjamaa ja ülima tõenäosusega ka kogu Euraasia esimese taskutelefoni toimiva elektriskeemi.

Et see juhtus vene ajal, läks paar aastat ja rohkem kui kuus kuud enne, kui sideasjandust revolutsioneeriv mõte murdis poolpõrandaaluse meistritoa hämarusest idanaabri okupandi valgus(tus)kartliku tsensuuri alusesse (nn Eesti NSV) ametlikku trükiajakirjandusse.

Eesti Nokia!

See teedrajav leiutis, mille võimaluste ja tähenduse põhjalikuma kirjelduse nende meeste oma kaasaegsel moel leiate lahkesti allpool, oli sõna kõige otsesemas mõttes juba valmis taskutelefon (nutitelefon, mobiiltelefon, mobiil, mobla jne) ning seda ka meie praeguse, XXI sajandi käsituse tasemel, nüüdseks juba kõigile kättesaadava tarbeeseme tähenduses, täpselt nõnda kui me ise taskutelefoni teame, tunneme ja kasutame just täna, praegusaja igapäevaelus.

Ka Pae&Puntra Taskutelefon polnud suitsupakist suurem...

... ja mahtus vabalt nii teismelise kui täiskasvanu, isegi iga naise pihku, mehe kämblast rääkimata... Jne. Jms...

Ainus detail - muidugi oluline, aga ikkagi - pisiasi, mida eesti leidurid ette näha ei suutnud, oli SIM-kaart. See tähendab pisike ID- ja mäluskeem e SIM-kaart, so iga telefoniomaniku poolt soovi korral vabalt eemaldatav ja samavõrra sobilikult paigutatav ka kõigisse teistesse taskutelefonidesse, mis teatavasti võimaldab telefonioperaatori abonendi numbri lahtisidumist konkreetsest telefonist. Selle asemel tuli Pae&Puntra miniatuurset telefoniaparaati kindlale numbrile aga eelhäälestada (mida pidid teostama sidevahendite spetsialiseeritud remonditöökojad).

Nii või naa, aga igal juhul võime täna, 35 aastat hiljem nentida puhtaima rahulduse tundega:

Skype'i ajastul ei ole eesti leiutajate fantastiline ettenägelikkus ega tulevikku lähendav tõemeel ammu enam teab mis imestamist väärt

Samuti nagu ei tarvitse imestada sovetliku plaanimajanduse rakendusvõimetuse üle, mis rahvamajanduse määras igat pidi nurjumisele, seda enam oma suutmatuses niivõrd perspektiivikaid leiutusi ellu viia, nagu seda oleks võinud olla eesti oma Nokia - jooksvast ajast pikalt ette tõttav taskutelefon.

Niisiis, sotsialismi viljakates tingimustes ulatus teave suurest leidusest tollase Eesti kõige progressimeelsemasse päevalehte Edasi, Herilane! Aga sinnagi küll alles sügisel 1976.

Siin saagu taasavaldatud selle populaarteadusliku artikli autentne valguskoopia. Head lugemist!

Ajaloolise teksti lugemiseks klõpsa palun pilti!

Elisa ässitas Julianuse Irina kallale

Irina ei suutnud 9 aastat eest vastu panna mobiilside operaatorfirma Elisa (RLE) ahvatlevale ettepanekule, kes pakkus reklaamikampaania käigus tasuta telefone. Miks seda meenutada, Elisa (Radiolinja) petlikud reklaamikampaaniad peaks ju olema ammu tuttavad!

Muidugi jäi Irinal lepingus märgitud priiteenus saamata.

Operaatorfirma on Irinalt sellegipoolest aastate viisi raha nõudnud, nüüd juba väga pealetükkiva inkassofirma abil. Viimase kinnitusel on kunagi 150-kroonisest võlast saanud 2100-kroonine summa.

Omal ajal lubas RLE tasuta telefoni + 100kr tasuta kõneaega, selle õnge läkski Irina. Lepingus, mille ta sõlmis, oli punkt, et räägitud ajast sõltumata peab ta operaatorfirmale kuus teenuste eest 150kr maksma. Radiolinjast lepingu sõlmimise peale antud päevinäinud Nokia taskutelefon oli aga eriline petekas: rikkis telefon, millega ei õnnestunud teha ühtki kõnet.

Esimesele moblanässile asenduseks pakutud telefon polnud kah töökorras. Niisiis tagastas Irina sellegi ja lõpetas lepingu nädal pärast sõlmimist.

Kuid ennäe: siiski sai ta kuu aja pärast 150kr suuruse arve!

Elisa-Radiolinja ei võta kunagi klienti kuulda

Irina helistas teenindusse ja seal lubati viisakalt asjasse selgust tuua. Kuid 6 kuud hiljem sai ta kasutamata teenuse eest veel ühe arve - seekord juba 700kr = arve 150kr + viivis.

Asi hakkas vähehaaval närvidele käima. Irina helistas taas Elisasse ja saatis faksiga oma lepingu koopia ning sai taas vastuse (muidugi täiesti tühja) lubadusega asjasse selgus tuua.

Läks 8 aastat. Ammune n-ö tasuta taskutelefoni lugu oli ju meelest läinud, kui Irina leidis postkastist Julianus Inkasso üle 2000-kroonise võlanõude. Inkassofirma teatas, et 8-aastase arve alusel (0 tundi + 0 minutit kõneaega = 150kr) on nõude üldine summa kokku 2229kr.

Hirmsad inkassaatorid

Samas kirjas oli ka kompromisseede: maksta kuu jooksul firma kontole 300kr ja võlg unustatakse! Vastasel korral ähvardati kohtu kaudu võlasumma välja nõuda ja lisaks avalikkuse kaudu mingeid rahalisi raskusi põhjustada.

Kuu hiljem tuli Julianuselt teine, veelgi hirmutavam kiri. "See, et te ei kavatse täita oma kohustusi laenuandja ees, näitab teie püsivat maksejõuetust," ütles kiri. Juhul, kui võlga ei tasuta, lubas firma rakendada sanktsioone: pöörduda pankroti hagiga kohtusse. Ja edasi tuletas ikassaatorfirma meelde, et isik, kelle suhtes on algatatud pankrot, ei saa teha mingeid tehinguid varaga, ei saa elukohast lahkuda ega välismaale sõita ning ta võidakse 3 kuuks vahi alla võtta!

Inkassofirmade sarnased ähvardused on kaugel seaduslikkusest ja mõeldud eeskätt nõrganärvilistele

Loomulikult kaasnes kõikide ähvardustega taas ettepanek maksta 300 krooni ja asi lõpetada ning see tundus ahvatlev. partnereid, kelle hulgas on pangad, liisingufirmad ja teised laenuandjad. Selline info on neile kättesaadav seitse aastat, sõltumata sellest, kas te oma võla edaspidi tasute." Loomulikult kaasnes kõikide ähvardustega taas ettepanek maksta 300 krooni ja asi lõpetada ning see tundus ahvatlev.

Irina helistas Julianuse Jõhvi esindajale, kes vastas: "Kui te ei pea vajalikuks maksta, siis annan ma selle info edasi juhtkonnale ja nemad juba otsustavad, kas asi läheb kohtusse." Esindaja sõnul on inkassofirmal kliendiks üsna palju endisi Elisa Mobiilteenuste (endise Radiolinja) AS-i võlgnikke, kelle esialgne võlasumma piirdub 150kr. Ja peaaegu kõik nõustuvad pärast üht-kaht kirja maksma. Neid võib mõista, sest 300kr pole just suur summa, vältimaks hirmutamist pankroti või vanglaga.

Inkassofirmad on oma tegevuse üles ehitanud reainimese hirmutamisele, toimides maffiataoliselt. See on 65% juhtudest tõesti mõjuv, mida näitab ka allolev näide kohaliku päevalehe ajakirjaniku Irina Tokareva loost.

Ajalehe Põhjarannik hirmusegune kommentaar:

Inkassofirma kui terroriorganisatsioon

Paljude lugude seas tekitas Narvas 4 aasta eest palju kära juhtum, kui inkassofirma õnnistusel sattus tuhandeid inimesi "pankroti äärele". Kusjuures tegelik võlg võis olla imeväike ja pealegi vaieldav: võlad olid tekkinud, kui majahaldus läks munitsipaalelamuvalitsuselt korteriühistuile ja elanikel polnud selge, kelle kassasse tuleb üleminekuajal tasuda.

Aastal 2004 said tuhanded Narva korteriomanikud kõlava nimega firmalt Sendero Luminoso Inkasso kirja, nõudega tasuda võlgnevus AS-ile Narva Elamuvaldus. Kirjad ähvardasid: kui võlga ei maksa, tasub võlgnik kohtukulud, ta pangakonto arestitakse ja keelatakse riigist lahkuda!

Kirjad mõjusid, mõnedel andmetel õnnestus inkassofirmal vähem kui aastaga koguda poolteist miljonit krooni. Kõige hämmastavam on aga , et meelega või kogemata langes inkassofirma nimi kokku Lõuna-Ameerika tuntud marksistliku terroriorganisatsiooni Sendero Luminoso omaga, see organisatsioon on tapnud Peruus üle 30 tuhande inimese. Terroristid ei kaota kunagi!

Meie ei jaga Irina arvamust. Pigem on asi vastupidi: TERRORISTID ALUSTAVAD... EGA VÕIDA KUNAGI!

Allikas: Irina Tokareva kirjutis "Inkassofirma pressib raha välja..." 26. aprilli 2008 Põhjarannikus