Elisa endine klient Janar Siniväli rääkis oma loo
Elisa ahnusel pole piire. Elisa teatas mullu detsembri alguses, et hakkab sellest aastast küsima e-arve eest 60 eurosenti kuus. Siniväli lõi seepeale Facebooki grupi «Kui e-arve läheb tasuliseks, loobun Elisa teenustest». Loetud päevadega liitus grupiga sadu inimesi, kes sama meelt olid.
«Meie sõnum Elisale oli lihtne – unustagu see lollus e-arve tasu kohta ära ja lähme sõpradena edasi. Mulle hakkas aga kiirelt silma, et väga paljudel Elisa klientidel olid tähtajalised lepingud, mida nad leppetrahvi peljates lõpetada ei söendanud, kuigi oleksid soovinud. Nii minu õiglustunne kui tarbijakaitseameti seisukoht ütlesid selgelt, et kui teenusepakkuja on hinnapoliitikat muudab, võib klient teenusest ilma karistust kartmata loobuda.»
Ta läks 2. jaanuaril, kui e-arve tasuliseks muutus, Elisa esindusse. «Nagu arvata oli, üritati mind ümber veenda argumendiga, et lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest saavad nad minult lepingu järgi sisse nõuda 50 eurot käsitlustasu, mis tuleb mulle kokkuvõttes kallim. Kui viitasin kliendi õigusele leping tingimuste muutumisel ilma trahvideta lõpetada, vastati mulle, et neil on juristidega kõik korrektselt paika pandud.»
Veebruaris sai ta e-posti teel arve, kus oli muuhulgas kirjas 50-eurone käsitlustasu lepingu ennetähtaegse lõpetamise eest. Kuna Siniväli ei olnud alla andnud, saatis ta Elisale avalduse, kus palus käsitlustasu arvelt eemaldada. Ent Elisa keeldus sellest.
Tarbijakaitseameti abiga vahetas Siniväli Elisa juristidega nii mõnegi kirja. Elisa väitis, et kliendil on tõesti õigus leping hinnakirja muutuse tõttu ilma leppetrahvita lõpetada, kuid nemad määrasid mulle ju hoopis käsitlustasu, mis ei olevat sama mis leppetrahv. Tarbijakaitseamet lükkas selle tõlgenduse ümber, sest nõudel olid olemas selged leppetrahvi tunnused. Siniväli sõnul oli Elisa viimaseks trumbiks väide, et lepingu trahvivabaks lõpetamiseks oleks ta pidanud lepingu lõpetama ühe kuu jooksul pärast seda, kui nad e-arve tasust avalikkust teavitasid ehk siis hiljemalt 1. jaanuaril.
«Kuna mina tegin seda päev hiljem, siis Elisa tüüptingimuste järgi olin justkui uue hinnakirjaga nõus ning poleks enam lepingut ilma trahvita lõpetada saanud. Õnneks aga andsid mulle paar juristi soovituse, et võiksin tsiviilseadustiku üldossa piiluda. Nimelt oli seal kirjas, et kui tahteavalduse tähtaeg langeb riigipühale, loetakse tähtajaks sellele järgnev päev. Sellele seadusesättele tuginedes sain kinnitust, et 2. jaanuaril oli veel täiesti õige aeg oma leping lõpetada ja esitasingi tarbijakaitseametile avalduse menetluse jätkamiseks.»
Aprilli algul sai Siniväli ja Elisa esindaja kutse tarbijakaebuste komisjoni istungile. Ent vaid pool päeva pärast kutse saamist saatis Elisa välja lakoonilise teate, et nad on otsustanud Sinivälja nõude rahuldada ja tagastada talle 50€ käsitlustasu. Seega jäi istung ära ja õhtuks oli raha Sinivälja arvel.
«Ebaõiglusele tuleb vastu hakata viivitamatult. Kui keegi saab oma abikaasalt esimese tohlaka, siis ei ole oluline, et see väga valus ei olnud, sest tegemist on eelkõige pretsedendiga. Kui keegi saab oma äripartnerilt petta, siis pole oluline, kui suures summas, sest see on samuti eelkõige pretsedent. Ja kui me taolistele pretsedentidele resoluutselt ei reageeri, siis annab see vastaspoolele sõnumi, et meiega tohibki edaspidi niimoodi käituda. Kas me tahaksime kõigi oma teenusepakkujate e-arvete eest tulevikus maksma hakata? Ei taha ju – sellepärast ongi vaja esimene vares teistele hoiatuseks teiba otsa riputada.
Ja teine oluline asi – meie iidse talupojatarkusega on alati käinud käsikäes mingi hirm sakste ees – olgu nendeks saksteks siis mõisnikud, nomenklatuur või suurfirmad. Ka käesolev juhtum näitas mulle, et inimesed siiski kardavad suurfirmasid, justkui nood suudaksid iga seaduse pahupidi väänata. Kuid tegelikult oli suurfirma taktikaks peamiselt bluff ja lootus, et inimene lööb kartma ning loobub.»