Eliisa laiendab oma kommuunat ka Eestisse

Allikas: päevahari.ee 8.6.2008

Eestis kuulutab kevadet Soomes tuule tiiva alla saand netikommuuna Wippie, mis õieti on Saunalaheshopi ja ta emanda €lisa ühine omandus.

Wippie mõte on kommunistlik vendlus: kui Sina jagad oma netiühendust teistega, saad vastutasuks kommuuna liikmena kasutada teiste liikmete ühendusi ja seda üleilma. Julgeoleku huvides loob Wippie-saatja kaks eraldi võrku – tulemüüri varjus koduvõrgu ja varjamata avaliku võrgu.

Kommuuna startis aasta eest Soomes ning liikus edasi Rootsi ja Taani. Nüüd on sihikul Eesti. Soomes on üle 10 tuhande Wippie nn tulipunkti ehk leviala, Rootsis alla. Nüüd saab Eestis Wippie ruutereid tellida ja 300 wippie-riista oli aprilli algusest klientide poole teel. Lootagi jõuab riistavara järgmise kuu lõpuks kohale.

Wippie-riistas oleks kui kaks saatjat ühes karbis. Ühelt poolt loob saatja turvatud ning tulemüüristatud võrgu, mida võib julgelt kodus või büroos kasutada. Teisalt tekib avalik leviala, kuhu tuleb siseneda oma Wippie-salasõnaga või pilet osta.

Osa teenuseid on tasuta, ülejäänud peavad Eliisa D Radilinjale sisse tooma. Nii maksab Wippie Very Big-G vaid 80kr. Kui pika perioodi eest summa maksta tuleb, selgub hiljem Teile saadetavalt arvelt. Seadke end valmis ka üllatusteks.

“Aga eks inimesed harju ära kommuuna kaudu oma ja võõrastele asjadele iga hetk ligi saamisega, neile hakkab see teenus nii väga meeldima, et nad ei pane tähelegi, kui rahanire aina suuremaks paisudes lõpuks nagu kosk mu tasku pahiseb,” lubas Eliisa D Radilinja.

Wippie-võrkudele pääsevad kommuuna liikmed ligi tasuta, aga kes sinna ei kuulu, kuid tahab ikka osaleda, peab ostma SMS-iga pileti. Eesmärk on viia kommuuna igasse eesti kodudesse!

Siiski-siiski. Wifi.ee teatas, et Wippie-kommunistlik porjekt võib läbi põruda, Eestis ei pruugi selle jaoks enam jätkuda oma raha peale piisavalt pahaseid kliente.

TSIVIILASJA JÄTK TARTU RINGKONNAKOHTUS

Tartu Ringkonnakohtule


Täiendav vastus Elisa Eesti ASi apellatsioonkaebusele Tartu Maakohtu 24.03.2008 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-075314


25. mail 2000 sõlmisin Tartus Radiolinja Eesti ASi (Elisa Eesti AS) esinduses klienditeenindaja Toomas Teder'iga Radiolinja Eesti AS Liitumislepingu nr 0160726.
Radiolinja Eesti AS (Elisa Eesti AS) esindajaga vormistasime kirjalikult krediidipiiriks 800 krooni (vt Liitumisleping nr 0160726 "eraldi tellitavad lisateenused" peatükk).

Punktis 3.4. ütleb apellant: "Kõnepiirangut tuleb selgelt ja üheselt eristada krediidipiirist". Niisuguse väitega kostja nõustub, sest "kõnede piirangud" nii nagu on trükitud Liitumisblanketil nr 0160726, tähistab tavamõistes eelkõige kõnede piirangut kas iga kõne puhul eraldi või näiteks teatud tasulistele erinumbritele vms. Krediidipiir tähendab ikkagi ja eelkõige rahalist piirangut, mis antud juhul oli väga konkreetselt lepingus ka väljendatud suurelt ja rõhutatult käsitsi väljakirjutatuna 800 krooni. Samuti on apellant jätnud defineerimata või vähemalt seletamata mõistete "kõnepiirang" ja "kõnede piirang" ning “kõnede piirangud” tähendused, mõistete erinevused või sarnasused. Kui nii olulist lepingupunkti väljendatakse sõna(de)ga, mis ei ava mõiste sisu, eriti selle rahalist poolt, siis pidanuks selle mõiste seletus olema täpsustatult samas kastis või siis otsese viitega lisa(de)le, kus see oleks lahti kirjutatud. Sõnapaar "kõnede piirangud" on liitumisblanketil, sõnad “kõnede piirang” ja "kõnepiirang" on apellant võtnud kasutusele apellatsioonkaebuses. Samas punktis 3.4. väidab apellant "teadaolevalt tähendab krediit mingisugust etteantavat hüve ning krediidipiirangu sisseseadmisega kaitseb võlausaldaja oma positsiooni". Kuna krediidipiir on kirjutatud lahtrisse "eraldi tellitavad lisateenused", siis ei tähenda see mitte võlausaldaja erilist kliendiülest privileegi, vaid hoopiski tähistab lisateenust, mida mobiilifirma on kohustatud täitma ja mis kujutab endast kahepoolset (pooltevahelist) lepingut, kus üks pool (klient) on kohustatud vastavalt selle summa suuruses maksma ja teine pool (teenuse pakkuja) selle summa ulatuses teenust osutama ning lepingust kinni pidama nii, et selle summani jõudmisel lisateenuste kasti kirjutatud teenust ka reaalselt täidetakse piirangu kehtestamise näol.

Eraldi tellitavate lisateenuste peatükis on hulk väiksemaid kastikesi, kus ühe juurde on trükitud kribukrabu kirjas "kõnede piirangud". Kuna mina olin huvitatud igakuisest rahalisest piiramisest, mitte aga kõnede piiramisest teatud numbritele vms, siis rahuldusin täielikult rubriigis "eraldi tellitavad lisateenused" klienditeenindaja poolt käsitsi ja suurelt kirjutatud summaga "krediidipiir 800 krooni".

Juulis või augustis 2000 laenas Nikolai Saveljev (isik on seotud Valga linnaga, praegu umbes 40-aastane) minult lühiajaliseks kasutamiseks telefoni. Selleks ajaks ei olnud krediidipiirist 800 krooni enam palju puudu, oletan, et mõnisada krooni. Nikolai Saveljev omakorda andis telefoni kasutada ka Margus Jänesele. Nikolai Saveljev osutus suliks, ta ei ole mulle tänaseni telefoni tagastanud. Ma ei tea, kellele ja kui palju nii tema kui Margus Jänes helistasid.

Arutasin juhtumit Tõnis Siim'uga. Tema oli enam-vähem samal ajal sõlminud liitumislepingu Q GSMiga (Tele 2). Tõnis Siim oli vormistanud minust väiksema krediidipiiri (200 ja 300 krooni). Q GSM täitis lepingut punktuaalselt, nii kui täitus kokkuleppeline krediidipiir, väljahelistamisvõimalus sulgus kohe.
Otsustasime, et ei hakka politseid selle sulitembu pärast tülitama, kuna lepingus oli krediidipiir, milleni oli jäänud veel umbes kahesaja krooni eest kõneaega. Jäin ilma tolle aja kohta hinnalisest telefonist koos laadijaga. Olin valmis kahju kandma ja Radiolinjale (Elisale) kokkuleppelise maksimaalse summa (krediidipiir) 800 krooni tasuma. Kui selgus, et Radiolinja polnud krediidi-piirist (800 krooni) kinni pidanud ja minu postkasti tuli arve 2000 krooni millegagi, läksin samal päeval otsekohe isiklikult Radiolinja kontorisse sellesama klienditeenindaja Toomas Tederi juurde, kellega olin maikuus sõlminud liitumislepingu. Pahandasin klienditeenindajaga, miks ei lülitatud väljahelistamist välja pärast 800 kroonini jõudmist. Toomas Teder ei teadnud põhjust, kehitas õlgu ja andis mõista, et olgu ma rahulik, nüüd lülitakse kohe välja. Seletasin ära, et minu telefon on sattunud kelmide kätte, kes seda kuritarvitavad ja kelle asukoht pole mulle teada. Tegelikult lülitati telefon välja alles pärast minu teistkordset pöördumist Toomas Tederi poole, kui summa oli jõudnud kümne tuhande lähedale. Minu arusaamise järgi saatis klienditeenindaja Toomas Teder arvuti teel käsu sulgemiseks peaoperaatorile, kuid mingisugustel põhjustel see käsklus ei andnud esimesel korral tulemust ja see õnnestus tal minu teise visiidi järel kaks nädalat hiljem, kui summa oli ca 9 800 EEKi.

Lisaks on Tartu Maakohtu kohtuotsuses kirjas: "TsÜS § 146 lg 1 ja VÕSRS § 9 lg 1 ja lg 2 kohaselt aegus nõue 11. septembril 2003. Kuna kostja on esitanud TsÜS § 143 toodud taotluse aegumise kohaldamiseks, on kohus seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas tuleb kohaldada aegumist."

Palun Tartu Ringkonnakohut jätta Tartu Maakohtu otsus jõusse, see tähendab kohaldada aegumist.
Seega vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Palun Tartu Ringkonnakohtusse kutsuda tunnistajana kohtuistungile kohale Tõnis Siim. Tõnis Siim oli 2000. aastal Q GSMi (Tele 2) klient. Tema operaator täitis lepingut punktuaalselt sulgedes väljahelistamisteenuse krediidipiiri täitumise korral.

Soovin kohtuvaidluse lahendamist kohtuistungil, kirjaliku menetlusega ei nõustu.


23. mai 2008



Lugupidamisega,
Rein ...

VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE

TARTU RINGKONNAKOHTULE Apellant: Elisa Eesti AS. Sõpruse pst. 145, Tallinn 13417. Registrikood 10178070

VASTUS Tartu Maakohtu 24.03.2008 otsuse peale ts-asjas nr. 2-07-5314


Vastavalt Tartu Ringkonnakohtu 14.02.2008 määrusele ts-asjas nr. 2-07-5314 teatan kohtule järgmist.

1. Edasikaebeõiguse kõrgemalseisvale kohtule esimese astme kohtuotsuse peale sätestab EV PS prg. 24 lg. 5, millest tulenevalt apellatsioonkaebus on õigesti võetud menetlusse.

2. Ei pea kaebust õigeks. Apellatsioonkaebus on täielikult põhjendamatu ning üles ehitatud (faktiliselt) ebaõigetele väidetele. Esimese astme kohus on materiaalõigust kohaldanud õigesti. Kohus on õigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada aegumist.

3. P. 2 toodud seisukohta põhjendan järgnevalt:

3.1. Apellandi õiguslik põhjendus on üles ehitatud eksitavale väitele. Ap-kaebuse p. 3.3algul, read 1-2 seisab: ”Krediidipiir ei ole lepingus sisalduv lisateenus.”
Niiviisi väites on apellant läinud vastuollu asjas kõige suuremat tähtsust omava dokumendiga, mille hageja ise on Tartu Maakohtule esitanud. Selleks on Radiolinja Eesti AS liitumisleping nr. 0160726, sõlmitud 25.05.2000. Lepingu blanketil on lahter ERALDI TELLITAVAD LISATEENUSED. Selles on kirjas: “TASUTA+100 kr. kõneaega, kui on tasutud 3 kuu arved tähtaegselt.
KREDIIDIPIIR 800 kr.”
Niisiis liitumislepingus on selgelt ja üheselt mõistetavalt fikseeritud, et KREDIIDIPIIR ON ERALDI TELLITAV LISATEENUS. Kuid apellant on pidanud võimalikuks Tartu Ringkonnakohtule teatada, et krediidipiir EI OLE lepingus sisalduv lisateenus. Sellele ebaõigele väitele ongi apellant rajanud oma õiguslikud põhjendused.
Sama väidet sisuliselt põhjendav lause (p. 3.3, read 5-8) on sisult mitte-arusaadav: “Vastustaja pidi olema teadlik, et olukorras, kus väljahelistamisteenust kasutatakse limiiti ületavas osas, on reaalne, et teenuste edastamine peatatakse, kuid vastukaaluna puudus apellandil mobiilsideteenuse ajutiseks lõpetamiseks imperatiivne kohustus.” Tsiteeritud lausest ei ole väljaloetav mingisugunegi õiguslik argumentatsioon. Nõustun Tartu MK-ga: “Krediidipiiri sisseseadmine sellisel kujul, nagu seda on tehtud pooltevahelises lepingus, ei tohi kanda ainult teleteenuse osutaja huve.” Ja sealt edasi.

3.2. P. 3.3 on apellant püüdnud krediidipiiri mõistet defineerida: “Teadaolevalt tähendab krediit mingisugust etteantavat hüve ning krediidipiirangu sisseseadmisega kaitseb võlausaldaja oma positsiooni, vältimaks olukorda, kus ta peab tagama võlgnikule kindlaks määramata koguses ettemakstuta teenust.” Selle definitsiooniga ei ole võimalik nõustuda. Kuivõrd krediidipiir on lepingu kohaselt ERALDI TELLITAV LISATEENUS, tekib apellandi pakutud tõlgenduse korral küsimus, kes kellelt teenust tellis ja kes kellele teenust osutas. Kas Radiolinja AS tellis teenuse iseendalt ning osutas teenust iseendale?
Tartu MK on selles osas üldiselt aktsepteerinud minu poolt eelmenetluses toodud põhjendusi ning loomulikult nõustun Tartu MK-ga: “Krediidipiiri mõte kaoks kliendi jaoks ära, kui krediidipiiri ületamisel saaks piiramatus koguses teleteenust edasi kasutada. Sellisel juhul saavad kannatada eelkõige kliendi huvid, kes on seadnud piirangu sisse enda huvide kaitseks. Sellise piirangu aktsepteerimisega on teleteenuse osutajal kohustus jälgida, et krediidipiiri ületamisel ei ole võimalik enam suurema summa eest teenust edasi kasutada.”

3.3. Ap-kaebuse p. 3.4 on apellant püüdnud eristada vaidlusalaste mõistete tähendusi. Kuid need mõisted jäeti selgitamata lepingu sõlmimisel. Veelgi olulisem on, et mõistete sisu EI OLNUD VÕIMALIK TEADA SAADA KIRJALIKEST DOKUMENTIDEST. Nimelt liitumislepingu osaks olev GSM 256 KASUTAMISE EESKIRJAD ei ava kõnealuste mõistete sisu. Eeskirjade ÜLDOSAS p. 1.4 on küll olemas alajaotus “Kasutatavad mõisted”. Kuid vastupidiselt minu kui kliendi õigustatud ootusele ei olnud alajaotuses mõnede lepingus kasutatud mõistete sisu avatud. (Need ongi vaidlusalased mõisted.) Mõistete sisu avamise asemel tegeleb alajaotus 1.4 protseduuride kirjeldamisega: 1.4.5. SIM-kaardi avamine; 1.4.6. SIM-kaardi sulgemine; 1.4.7. Liitumislepingu sõlmimine; 1.4.8. Liitumislepingu jõustumine; 1.4.9. Liitumislepingu lõpetamine.
Niisiis mõisteid “krediidipiir” ja “kõnepiirang” EESKIRJADE p. 1.4. KASUTATAVAD MÕISTED selgitatud ei ole. Klient ei saanud MITTE KUSAGILT TEADA, kuidas opereerib Radiolinja AS nende mõistetega ning millise sisu on Radiolinja AS nendele 2 mõistele omistanud. Nõustun Tartu MK-ga: “Kostja ei pidanud teadma, et hageja ettevõte käsitleb krediidipiiri mõiste selle tavapärasest keelelisest tähendusest teises tähenduses.”

3.4. Käesoleva kohtuvaidluse üheks peapõhjuseks ongi see, et Radiolinja liitumislepingu vormi ning GSM 256 KASUTAMISE EESKIRJU ei ole võimalik pidada juriidiliselt ning vormiliselt korrektseteks. Näit. on lepingu ERALDI TELLITAVAD LISATEENUSED lahtris lisateenused ise (kõnede piirangud jm) trükitud niivõrd peenikeses kirjas, et neid ei olegi praktiliselt võimalik välja lugeda. Näib, et firma on olnud huvitatud maksimaalsel hulgal klientide värbamisest selleks vahendeid valimata. Mitte aga teenuste kvaliteetsest osutamisest ning juriidiliselt ning filoloogiliselt nõuetekohaste dokumentide väljalaskmisest.
Järelikult on firma ise vastutav nende poolt väidetud (mõistetele omistatud) väärtõlgenduste eest. Mingisugusest tahtlikust tegevusest kohustuse rikkumisel ei ole võimalik rääkida. Esimese astme kohus on õigesti kohaldanud aegumist. Apellandi vastupidine põhjendus 3.5 on sisult mittemidagiütlev.

Vastavalt ülaltoodule leian, et Tartu MK otsus on põhjendatud ja seaduslik ning ap-kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.


Rein ...

Tartus 5. mail 2008