Ma avastasin ainsa võimaluse, kuidas kõhna muljet jätta - veedan aega paksude seltskonnas.
Mulle meeldib rääkida anekdoote paksudest, sest nii saan ma tasahilju enda üle naerda.
Minu lemmikuks on saksaaegne nali:
Keegi mees läinud vallamajja lehma ostuks luba saama. Küsib: "Kas saate mulle müüa säärast lehma, kes on nii kirju kui Adolf Hitleri elulugu, nii paks kui dr Hjalmar Mäe ja nii hästi lüpsaks kui Eesti riik?"
Minu isa lemmiknali on aga veneaegne:
Nikita Hru-Hru-Hruštšov oli teatavasti paks ja kiilakas. Läks tema siis kolhoosi sigalaid üle vaatama. Ühes laudas on sead arad, poevad molli alla peitu. Hruštšov pärib: "Kus sead?" - Talitaja ajab sead molli alt välja, need pole aga mitte ainult arad, vaid ka alatoidetud. - Hruštšov läheb puhevile: "Kas need on siis sead? Siga peab vaat niisugune olema!" - ja laseb ise neljakäpukile.
Kui vene aja juurde jääda, siis mulle endale meeldivad ennemini lood Leonid Brežnevist. Ljonja Brežnev oli venelase kohta ikkagi ilus mees. Näiteks see anekdoot:
Mis on ühist Brežnevil ja Karlssonil? - Mõlemad on parajalt paksud mehed oma parimates aastates, mõlemad lendavad ringi mööda ilma ja lehvitavad oma väikse paksu käekesega: "Rahu, ainult rahu!"
Ja muide, seda ei öelnud küll Brežnev ega Karlsson, aga - elu on ilus, magus ja põnev, kui me seda ainult ise tahame.
No comments:
Post a Comment